Karate rituaalid,käitumisreeglid, dojo etikett, sõnastik

KARATE RITUAALID, KÄITUMISREEGLID-DOJO ETIKETT

 Dojos ehk karate treeningsaalis on budo aasiapärased juured nähtavad käitumisnormide ja tegutsemisviisidena, kus treenitakse distsiplineeritult ja käitutakse vaoshoitult. Mitmeid treeningu juurde kuuluvaid käitumistavasid on aeg ning karate levik läänemaailma muutnud, kuid sellest hoolimata erineb õhkkond dojos teistest spodialadest.

 Karate harrastamine algab dojo etiketi õppimisest. Etiketi alla kuulub terve rida reegleid, mis suunavad käitumist treeningu ajal. Tõsi, etikett on palju muudki, see on kunst kohandada oma käitumist ning õppida ise tähele panema seda, mis on sobiv ja mis mitte. Etiketi teadvustamine saab alguse sellest, kui inimene mõistab, et tingimused on erilised. Ta peab kohandama oma teadmisi ja koolitust erinevates olukordades, sest etikett ei ole tulnud “ku- sagilt”, vaid kujundatud inimeste poolt. Karateka eneseväärikus ja iseloom sõltuvad tema enesetahtest ja tahe omakorda sihikindlusest. Tõeline etikett on seega koolituse ja usina treenimise tulemus.

 Sahoo tähendab käitumisreegleid. Reigisahoo tähendab etiketikohaseid käitumisreegleid ehk seda standardit, mille kohaselt konkreetses olukorras käitutakse. Distsipliinist ja käitumisreeglitest hoolimata pole karate harjutamine kitsarinnaline või piiratud: distsipliin, mis seab treenimisele teatud raamid, kuid see pole eesmärk omaette. Reeglid on vajalikud ka turvalisuse tagamiseks, et treeningute läbiviijal oleks olukord kogu aeg kontrolli all, sest siis saab ka suurearvuline õpilaste rühm üheskoos turvaliselt harjutada.

 KUMMARDUSED

 Karates on rõhutatud lugupidamine õpetaja ja treeningukaaslaste vastu. Selle väliseks väljendusvormiks on treeningsaalis korduvalt sooritatavad kummardused. Algaja jaoks võib pidev kummardamine olla alguses raske, see võib tunduda võõras ning isegi muigamaajav, kuid sellega harjub varsti ning kummardamine muutub loomulikuks asjaks. Kummardamine on kaunis liigutus, harrastaja saab selle abil avaldada lugupidamist ja austust teise inimese vastu.

 Kummardamine on budosse (Jaapani võitluskunstid) tulnud algselt zen-budismist ja konfutsiaanlusest, mille templites peeti formaalsusi inimese vaimse arengu jaoks väga tähtsaks.

 Kombed, olemus ja ümbritsev keskkond arvati mõjutavat nii mõtlemist kui ka õppimist. Kummardus on kulgenud läbi samurai-etiketi, kodokan judo, kendo ja Jaapani budoliidu Butokukai kaudu pika tee karate praeguste traditsioonideni.

 Formaalsused on budoalades endiselt tähtsad. Treening algab juba riietusruumist väljudes, sest saali tulles seisatab karateka uksel ning teeb kummarduse saali keskuse shomeni poole. See kummardus on mõeldud saalile ja saalis juba viibivatele treenijatele. Ka saalist lahkudes tehakse uksel alati kummardus. Kuigi trenne viiakse praegusel ajal läbi koolides, spordisaalides ja varjendites, on dojo alati pühendatud keha ja vaimu treenimiseks. See muudab saali võitluskunstide harrastajatele väärtuslikuks.

 Treeningute alustamine ja lõpetamine toimuvad sama vormi kohaselt. Nii alguses kui lõpus rivistutakse põlvitusistesse õpetaja ette ning selles asendis kummardatakse kaks korda: kõigepealt saali keskme (shomeni) poole ja siis ühiselt kõikidele trennikaaslastele (otagaini). Ühiselt dojo keskme poole kummardudes osutatakse austust kõigele sellele, mida antud ala esindab: selle juurtele, kommetele, filosoofiale. Kaaslastele (otagaini) trenni alguses kummardudes lausutakse valjusti ONEGAI SHIMASU. Selle kummardusega pööratakse tähelepanu nii saalis viibivatele kaaslastele kui ka õpetajale.

 Valjusti lausutud “onegai shimasu” on enamat kui formaalsus. Otsetõlkes tähendab see “soovin midagi paluda”. Seda öeldes väljendatakse kõigepealt oma soovi harjutada kogu südamest ning näidatakse oma soovi treeningu kestel midagi õppida. Ka õpetaja kordab lauset, paludes sellega õpilasi usinasti koos harjutama ja ennast õpetama.

 Treeningu lõpus sooritatava kummarduse ajal öeldakse ARIGATOO GOZAIMAZU, mis tähendab “palju tänu”. Ühine kummardus tehakse püstiasendis, mis on märguandeks trenni alguse või lõpu kohta. Mõnes dojos on kombeks lausuda koos “aitäh” ja siis plaksutada. Plaksutused pole mõeldud ainult trenni läbiviijale, vaid nii väljendatakse lääne kombe kohaselt ühistänu nii kaaslastele kui ka treenerile.

 Põlvitusistes kummardamise juures on probleemiks seiza-asendisse laskumine ja sellest püsti tõusmine. Need on rituaali osad, kuid sageli rikub seda põlveliigeste kolin, ähkimine ja keha väänamine. Jaapanis on karate harrastajate kummardus täpselt standardiseeritud ja õige vorm täpselt määratletud. Põlvitusse laskudes puudutab kõigepealt maad vasaku jala põlv. Üles tõustakse vastupidiselt: kõigepealt sirutub parem jalg. Tõustakse reipalt ja hääletult.

 Kuid siin esineb stiiliti variatsioone. Näiteks Shorinji-ryu’s ei astuta tõustes sammu ette, kuna seda võib tõlgendada rünnakuna.

 Kummardused kuuluvad ka paarisharjutuste juurde. Kummardusel on partnerite vahel vastastikune mõju, millega osutatakse oma treeningupartnerile (uke) austust. Harrastajad teevad kummarduse partneritele ühise treeninguosa alguses ja lõpus. Paarisharjutuste lõpus võib ka valjusti “tänan” lausuda.

 Õpetajale kummardatakse alati pärast seda, kui ta on uut tehnikat ette näidanud või paaristoiminguid suunanud. Kui õpetaja abi vajatakse tehnikast arusaamiseks või õigesti sooritamiseks, tõstetakse käsi ja oodatakse, kuni õpetaja tuleb soovija juurde. Klubi peatreenerit ja teisi välismaiseid suuri õpetajaid kutsutakse dojos alati sensei’ks, õpetajaks. Kuni 3. dan’iga õpetajaid kutsutakse sempai’ks. Sõrmenipsud, õpetaja tähelepanu köitmine vilistades või hüüded “hei, tule siia!” ei kuulu mingil juhul dojosse.

 Kuna kummardamine pole eesti kultuurile omane, puudub meil ka kogemus, milline on õige ja kaunis kummardus. Kuigi kummardus on nähtav meeldetuletus karate aasiapärastest juurtest, on ida kommetes võhikute treenerite tõttu eesti karatemaailmas juurdunud väärad kummardamisviisid. Üks sellistest on praegusel ajal sageli nähtav “kõvade stiilide komme” kummardada käed rusikas. Selliselt kummardav karateka edastab vastukäivaid sõnumeid. Kummarduse põhimõte on osutada oma uke’le austust ja lugupidamist. Kuid mida näitavad rusikasse pigistatud käed? Agressiivsust ja kõike muud peale heatahtlikkuse, seega pole kummarduse algupärasest mõttest järel mitte natukestki. Samuti ei loeta kummarduseks kiireid peanoogutusi ettepoole.

 Kummardumise selgeksõppimisse peab suhtuma sama tõsiselt kui mis tahes tehnikate harjutamisse. Õigesti sooritatud kummardus tehakse rahulikult. Selg on sirge, käed loomulikus asendis lõdvalt külgedel (NB! kätega EI lööda vastu reisi!). Kerekallutus kergelt vöökohast, vaade suunatud allapoole, mitte üles, enda ees seisva “vastase” poole.

 Etikett ja vorm kuuluvad kindlalt idamaiste võitlusalade traditsioonide ja harjutamise juurde. Kui kellelegi tekitab kummardamiseks enese motiveerimine raskusi, aitab ehk võrdlus meile, lääne inimestele tuttavama käepigistusega. Kui ebameeldivad on lõdvad või vastumeelsed kätlemised! Aasialastele on lohakalt sooritatud kummardused sama ebameeldivad.

 Dojo etiketi juurde kuulub ka treeningute õigeaegne alustamine. Seetõttu peab iga harrastaja olema kohal piisavalt vara, et jõuda vahetada argiriided kimono vastu ning pesta jalad-käed. Trenni ei tohi hilineda, kuid kui see siiski juhtub, jääb hilineja ukse juurde põlvitusistesse (seiza) ja kummardab kaks korda dojo keskme poole ilma erilist käsklust ootamata. Treener, märgates hilinejat, annab talle loa ühineda teistega. Tavaliselt peab hilineja olema valmis tegema mõned lisakätekõverdused toenglamangus.

 Kui keegi õpilastest peab trennist varem lahkuma, peaks õpetajat sellest teavitama juba enne trenni algust. Enne lahkumist palutakse õpetajalt veel formaalselt luba; loa saab alati.

 Dojo on koht, kuhu tullakse õppima karated. Harjutamine nõuab igaühelt täielikku keskendumist. Õpetaja juhtnööre kuulatakse vaikides. Eelmise õhtu muljete või mis tahes muu suhtlemise jaoks võetakse aega pärast trenni. Dojos ei vannuta ega käituta muul moel ebakorrektselt. Paarilisega harjutades võib sooritatavate tehnikate üle vajadusel vaikse häälega arutada. Põhiline on see, et toimitakse, mitte ei seletata. Kui mõnda asja ei osata või ei saada aru, küsitakse nõu õpetajalt.

 Selleks hetkeks, kui õpetaja näitab uut tehnikat, katkeb igasugune muu tegevus. Õpilased võivad sel ajal kas istuda põlvitusistes (seiza), rätsepaistes või seista vaikselt paigal. Ebaviisakas – ja dojo etiketiga vastuolus – on lösutada pingil, nõjatuda vastu seina, teha venitusharjutusi või istuda, sirged jalad õpetaja poole.

 Trenni ajal ei minda dojost ilma õpetaja loata välja: jooma, WCsse, nina nuuskama vms. Õpetaja vastutab õpilaste eest ning ta peab kogu aeg olema saalis toimuvast teadlik. Kui õpilane trenni ajal väsib või tal on halb enesetunne, peab ta sellestki õpetajat teavitama, kes siis osutab talle koha puhkamiseks.

 Õpetaja, kes on dojos vaieldamatu autoriteet, kehtestab treeninguteks reeglid. Märgates laisklemist või dojo etiketi rikkumist, võib õpetaja korralekutsumiseks määrata nt kätekõverdusi. See pole isiklik solvang või alandamine, vaid eesmärgiks on panna õpilane mõistma dojo kombeid ning ala loomust.

 Individuaalsetest “karistustest” levinumad on kogu treeningrühmale määratavad kätekõverdused vms. Selle eesmärgiks on, et õpilased ise hoolitseksid oma trenni meelsuse ja harjutamise tugevuse eest.

 Treener suunab, annab nõu, kuid tegelik vastutus lasub igal õpilasel enesel. Tähtis on mõista ka seda, et kui suur hulk harrastajaid teeb sama asja koos ja üritab parimat, mõjub see positiivselt kogu dojo õhkkonnale.

 SAALIS/DOJOS LIIKUMINE

 Karate tehnikaid harjutatakse sageli teatud rivivormis ehk kihon’is. Kui õpilane peab ühel või teisel põhjusel saalis teiste tehnikaharjutuste ajal liikuma, tuleks liikuda teisi segamata ja nende selja tagant. Kunagi ei tohi mööduda harjutajate teostatavate tehnikaharjutuste eest või minna kahe treenija vahelt läbi.

 Liikumisreeglid põhinevad turvalisusel: teiste treenijate vahelt läbi pugedes ei või teada, millist tehnikat teised parasjagu sooritavad. Eriti hoolikas tuleb olla saalis liikudes siis, kui harjutatakse relvadega. Relvade liikumisulatus on suur, kepi- või noahoop võib tekitada ebameeldivusi. Paarisharjutuste puhul keskendub tegijate tähelepanu tehnikatele ja relvadele; hoolimata üldisest valvsusest ei jätku tähelepanu mujale.

 DOJO KUN

 DOJO KUN tähendab dojo reegleid. Need koosnevad vanadest jaapani juhistest- õpetustest, milles suunatakse dojos käitumist, treenimist ja kunsti elada. Iga harrastaja peab reeglitega tutvuma ja pürgima nende elluviimisele isiklikus elus.

 Dojo kun sisaldab järgmist:

 - ära murra lubadusi. Treeni alati positiivse suhtumisega. Ära unusta vaimu (kihon seishin), mis treenib su meelt ja tugevdab su tahet selleks, et võiksid viia kõik alustatud asjad lõpuni.

- Kui tuled dojosse, tee kummardus. Puhasta oma meel kõigest muust, keskendu, ole tagasihoidlik, säilita dojo pühadust.

Hoia vaim tugevana. Kui annad järele, sured

 Treenimise mõtteks on :

 - lisada mõlemapoolset sõprust, arendada oma meelt, tugevdada tervist ja õppida tehnikaid – mitte vaenlase, vaid iseenda võitmiseks. Sellise hinge leidmine treeningutes on tähtis;

- arendada tugevat tahet, vastupidavust ja soovi taotleda asjade lõpuleviimist;

- arendada eneseväärikust, eneseusaldust, uhkust ja julgust võtta hirmuta vastu see, mis tuleb;

- luua tugev ühtekuuluvustunne. Vanemad õpilased (senpai) abistavad nooremaid (kohai). Nooremad õpilased kuulavad tähelepanelikult vanemate nõuandeid, eesmärgiks treenida ja toimida üheskoos.

Budoalade harrastajad on kahetsusväärselt tihti inimeste eelarvamuste objektiks. Karateka peab meeles pidama, et ta esindab alati ka oma ala, viibigu ta kus tahes.

 Iga üksiku budoka hea käitumine ja korralikkus eluviisides aitavad budoaladest edastada positiivset pilti. Karatega tegelemine pole ei müstiline, põnev ega midagi erilist ning seega pole ka mõtet asjatundmatutele inimestele seda sellisena reklaamida.

 Omaenese oskuste või mingi budoala harrastamisega pole mõtet kelkida. Tõeline budoka on alandlik ja mõistab, et hoolimata aastatepikkusest treeningust jääb ta alati õpilaseks.

 Karates omandatud oskusi rakendatakse ainult dojos. Tehnikate kasutamine enesekaitseks on põhjendatud ainult äärmises hädaolukorras, kui muud võimalust pole – ja vaid enesekaitseks.

 SÕNASTIK

 A

Arigato gozaimasu ___ tänan, algustervitus

Arigatoomashi _______ ette tänu, õpeta mind

Arigato hashimashite _ tänan treeningu eest

Ashi ________________ jalg

Age _________________ üles

Ate _________________ löök

Atemi _______________ löök, kui vastaspool liigub vastu, ka pettelöök

B

Barai _______________ raiumine

C

Chudan______________ keskmine kõrgus, keha

D

Dojo ________________ treeningruum

Deai ________________ vasturünnak enne rünnakut

Doji_________________ samaaegne

Dan_________________ musta vöö aste

Do__________________ tee, viis

G

Gi (keikogi) __________ valge karateülikond

Gedan_______________ alumine kõrgus (alakeha põlvini)

Ge __________________ madal

Gyaku ______________ vastas-

H

Hajime ______________ alustada!

Hantai ______________ vastupidine, teine pool, vahetada

Hanmi kamae ________ võitlusseisak

Hanmi ______________ vastupidine küljega seisak

Hai _________________ jaatav vastus

Hansoku ____________ diskvalifitseerimine

Hiza ________________ põlv, põlvede kõrgus

Hara ________________ alakõht

Ippon _______________ täispunkt, üks

Ikken Hissatsu _______ tappa ühe löögiga

J

Jiyu ni kamae te ______ võtta võitlusseisak

Jodan _______________ ülemine kõrgus (pea kõrgus)

Juji _________________ ristatud

K

Kirits _______________ püsti põlvitusest

Kamae te ____________ võtta seisak, asend

Kamiza _____________ etteastumine lugupidamise märgiks

Kachi _______________ võit

Kime waza __________ fokuseeritud tehnika

Kihon _______________ baas- e põhiharjutus

Kata ________________ kindlas järjekorras sooritatud tehnikad, võitlus kujuteldava vastasega

Kumite ______________ partneriharjutus, sparring

Kigamae_____________ füüsiline valmisolek

Kime________________ kiiruse ja lihasekontsentratsiooni tulemusel tekkiv purustav löögienergia

Kan_________________ teadlikkus võitluse ees

Keage _______________ napsav, vibutav

Kekomi______________ torkav, lõikav, tõukav

Ki __________________ siseenergia

Kumi________________ minimaalne kahe vastase kohtumine liikumise rajal

Kyu_________________ õpilase vööaste

Kensei_______________ pettetehnikad, petted

M

Mokuso _____________ meditatsioon, keskendumine

Mawate _____________ poolpööre 180 kraadi, ümberpöörd!

Mubobi______________ passiivsus

Mae ni ______________ ettepoole

Migamae ____________ vaimne valmisolek

Mawai ______________ võitlusseisak distantsil

Mawashi ____________ kaarjas

Mikazuki____________ poolkuulöök, kaitse jala siseküljega

Morote ______________ mõlema käega

N

Naore _______________ tagasi algasendisse!

Nage ________________ heide, viskamine

Nagashi _____________ kõrvalejuhtimine

 

O

Otogai ni ____________ üksteisele

O sensei _____________ suur õpetaja

Oi __________________ samapoolne, eesolev

Otoshi ______________ ülalt alla suruv, raiuv

Obi _________________ vöö

kuro ___________ must

cha ____________ pruun

shiro ___________ valge

aka ____________ punane

ao _____________ sinine

R

Rei__________________ kummardus

Renraku waza________ tehnikakombinatsioon

Ren _________________ järgnevad (tehnikad, eri pooltega)

Ryu_________________ koolkond, meetod

S

Seizan_______________ võtta põlvitusaste

Shomen _____________ dojo eesseina keskkoht, eesolevad õpetajad, meistrid

Sensei _______________ õpetaja

Sempai ______________ vanemõpilane

Saho ________________ etikett

Shinzen ni ___________ jumalale

Seiretsu _____________ võtta rivvi

Suriashi _____________ libisev samm

Surikomi ____________ üleastesamm

Suzukette____________ jätkata

Sagaru ______________ tagasi, tahapoole

Shitei _______________ kohustuslik

Sentei _______________ vabalt valitud

Seiza________________ istumine jalapöidadel (istu!)

Shiai________________ võistlus

Shinpan _____________ kohtunik

Shisei _______________ asend, positsioon

Soto ________________ väljas

Sae _________________ surumine

Sabaki ______________ jalgade töö

Z

Zanshin _____________ tähelepanu, teadlikkus

Zen _________________ vaimsus, ette

 

T

Torimasen ___________ ei sooritanud

Tokui _______________ vabal valikul

Te __________________ käsi

Tai sabaki ___________ põiklemine, sukeldumine

Tai__________________ keha

Tanden ______________ punkt nabast allpool, raskuskese

Tate_________________ vertikaalne

U

Uchi ________________ sees

Ude _________________ käsivars

Ura _________________ pööre vastassuunda

Ushiro ______________ tagumine, taga

Unsoku______________ liikumine, astumine

W

Wa _________________ ümmargune (ka rahu)

Waza _______________ tehnikad, tehn. teadmised

Y

Yoi__________________ valmis olla!

Yame________________ stopp, lõpeta, seis, tagasi!

Yasume______________ puhkus, paigal

Yoko ________________ kõrval, kõrvalele

Yomi________________ võime kiirelt märgata